Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: „Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse.” Ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad. Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.”
Inimesed on ikka loonud keerukaid filosoofilisi süsteeme, et kuidagi jõuda meelerahuni ja tagada endale elu, mis annaks julgust ja lootust. Juudid olid selles osas veel otsekui erilises olukorras – neil oli Jumala poolt antud käsk, mis pidi tagama elu. Kuid sageli tundsid juudid, et nad ei suuda käsku täita laitmatult. Sama mure on ka paljude filosoofiliste süsteemidega – ei suuda neid järgida nii, nagu tahaks ja vaja oleks. Ning südamerahu jääb sageli kättesaamatuks. Paulus ütleb roomlastele lihtsalt: pole vaja midagi muud, kui uskuda Jeesusesse kui Issandasse ja tunnistada Teda kui Päästjat. Jumal on elav Jumal, Jeesus Kristus on tõeline Päästja – usaldades kõik Jumala kätesse, siis tema annab südamerahu ja usukindluse, mis kannab igas olukorras.
