Ja nii see siis algas. Lennuk kogus jõudu, et ette võtta 8 tunnine reis läbi öö ning jõuda varahommikul Nairobisse. Keenia võttis meie väsinud rühma vastu sügiskülma ja -märja ilmaga ning tekitas kahtlust kas oleme ikka õiges kohas maandunud või eksikombel hoopis Alaskasse jõudnud. Tunniajase lennu järel Ugandas esitasime sama küsimuse, kuid saime kinnitust banaanipuudest ja maisiväljadest. Seega oleme Aafrikas. Väsimuse tõttu vaatas enamik meist siiski džungli asemel unenägusid.
Peale pikka sõitu jõudsime "koju", milleks oli Nakirubi üks rikkamaid ja moekamaid maju - vähemalt kohalike meelest, meie esmapilgul neid võlusid ja rikkusi ei osanud leida. Sel hetkel soovisime vaid moskiitovõrgud üles panna ja magada. Alles hiljem õppisime hindama pererahva ohvrimeelset elamist garaaþis, et "mzungud" (valged), saaksid end nende kodus mugavalt tunda.
Meie esimesed päevad Ugandas olid kõige raskemad, kuna kogesime Aafrika kultuuri mitmeid miinuseid (nagu hilinemine, asjade venitamine, üllatavad elektrikatkestused just siis kui su e-mail on valmis saanud, aga pole veel saata jõudnud jne). Ka ekvatoriaalne kuumus valmistas meile probleeme, aga peale aklimatiseerumist pani mind džemprit otsima juba temperatuuri langus alla 300C. Kuid saime esimesed kogemused Uganda külalislahkusest, kus pererahvas kulutab viimase raha sinu kostitamiseks.
Praktikat alustasime Kangulmira kliinikus, mis algul ei paistnud vastavat meie ettekujutusele tervishoiuasutusest, kuid nagu teada - inimene harjub kõigega. Kliinikus me põhiliselt vaatlesime ning õppisime tundma Uganda tervishoiu süsteemi. Mõni meist sai kätt proovida ka farmatseutikas ning haavade ravimises. Sellele lisaks avas meie hambaarstist rühmakaaslane kliiniku maa-alal hambapolikliiniku. Selle austava nime sai endale lihtne väike mudaonn, katusealusest sarast sai ooteruum ning meist kordamööda hambaarsti assistendid.
Kliinikutööle lisaks külastasime kahte niiöelda "sünnitusmaja", kuigi need asutused tegelevad peamiselt sünnieelse kontrolliga, sest naised sünnitavad enamasti kodus. Meie saime mõõta rasedate vererõhku, neid kaaluda, kõhus lapse asendit määrata ning südamelööke kuulda. Osalesime ka vaktsineerimisprogrammis ning tegime oma elu esimesed "päris" süstid. Kooli ajal olime küll vabatahtlikke süstinud, kuid see ei ole võrreldav väikese, musta, nutva ja rabeleva titaga... Kõigele sellele lisaks kutsuti meid kaks korda pidama loenguid kohalikus naistegrupis HIV/AIDS-ist.
Minu jaoks kõige huvitavamaks kogemuseks oli võimalus vaadelda projekti "Spring of Hope" ("Lootuse kevad") tööd. Lootust viiakse puuetega lastele, keda paljudes kodudes ei loeta isegi mitte perekonna osaks. Iga last püütakse külastada korra nädalas, temaga võimelda, aidata leida sobivaid abivahendeid, julgustada ning õpetada lapsevanemaid. Kord kuus saavad kõik piirkonna puudega lapsed kokku, et koos mängida, infot vahetada ning spetsialistidelt nõu küsida ja saada. Alles neid kodusid külastades mõistsime, millises luksuses me elame ning mida päriselt tähendab vaesus. Me ei olnud võimelised muutma puudega laste elukeskkonda, kuid saime neile kõigile kinkida pehme kootud kaisukaru ning tuua nende eludesse rohkem rõõmu, kuna mänguasjad on sellel maal haruldus ning puudega lastele liigne luksus.
Siinkohal peaksin rääkima meie liiklusvahenditest. Kaugemaid distantse läbisime kohaliku taksoga, milleks oli 14 kohaline mikrobuss, kuid milles oli tavaliselt vähemalt 18 inimest ning rekordina 34 (!). Lühemaid vahemaid ning teedest kaugemal olevaid külasid saime külastada vaid "boda-bodaga", milleks on jalg- või mootorratas ning reisija(d) võetakse tagaistmele. Alguses tundus selline transport väga riskantsena ning eriti küljega naistesadulas istudes, kuid hiljem sai sellest meie üks lemmikuid.
Ja jõudiski kätte 13. juuli. Hommikul ärkasime tugeva vihmasaju ja tormi peale ning tekkis küsimus, kas ikka saame täna Viktoria järve saartele sõita. Peale pikki viivitusi pakkisime asjad ja ennast taksosse (minibussi) ning sõitsime kolm tundi mööda teid, mida Kaspar korduvalt võrdles Läti kartulipõlluga (!). Lõpuks jõudsime väga tolmuste ja väsinutena kohale, kuid mida ei olnud, oli paat ning samuti selgus, et olime päästevestid maha unustanud. Midagi polnud teha - tuli üürida kohalik paat, mis nägi välja imeväike ning umbes minu vanune. Kõigele vaatamata jõudsime õnnelikult ja kuivalt (mida küll ei saa öelda meie pagasi kohta) Namiti saarele, millest sai meie kodu järgmiseks viieks nädalaks. Enne äkilise pimeduse saabumist (elasime nüüd ju väljaspool elektriteenindus piirkonda) jõudsime veel moskiitovõrgud üles panna, kuid õhtusööki ei jaksanud enamus meist ära oodata - soovisime vaid magada.
Järgmisel päeval selgus, et asume väga ilusal ja eksootilisel saarel ning mina hakkasin end hiidlasena väga varsti kodus tundma. Mõnikord hiljem loodust imetledes leidsime end mõtlemast, et oleme kusagil ekvatoriaalses Aafrikas Viktoria järve imepisikesel saarel, mis on ära märgitud vaid väga täpsetel Uganda kaartidel. Usu või ära usu, aga siin me oleme!
Saartel alustasime tööd vaktsineerimistega ning iga vaktsineeritava haiguse kirjelduseks tegime väikese sketši (draama). Kaspari ülesandeks oli näidata lastehalvatuse sümptomeid ja minu omaks sai teetanus. Olime nii populaarsed, et vaktsineerisime tunduvalt rohkem kui plaanitud ning vaktsiini lõppes otsa. Nüüd pühendusime peamiselt tervishoiu loengutele ning neile järgnevale arstiabile. Õpetasime tasakaalustatud toitumist; kõhulahtisuse vältimist ja kodust ravi; bilharziat, parasiit, mis elab Viktoria järves ning HIV/AIDS. Kogu saartel oleku jooksul panime suurema rõhu õpetamisele, kuna ennetada on kergem kui ravida. Kuid arstiabi andsime siiski ka. Kõige rohkem ravisime malaariat ja nahahaigusi, kuid ette tuli ka mitmeid teisi.
Meil "kodus" elas ema oma vastsündinud lapsega. Emal on AIDS ja minu teada on ka laps nakatunud. Enne meie saartele tulekut hakkas emal olema probleeme rinnapiimaga ning laps mitte ei kosunud vaid võttis kaalus alla. Meie grupi juhid otsustasid ema võtta "käendusele" - hoolitseda tema söögi eest ning julgustada ema iga kahe tunni tagant last imetama. Selline ravi toimis ning laps hakkas juurde võtma ning ema sai oma kaotatud lootuse tagasi.
Jumala armu ja imet tunnistas ka üks moslemiperekond. Eelmisel aastal oli meie grupp (mind ja Kasparit seal küll ei olnud) samal saarel ning nende juurde tuli naine, kelle sünnitustegevus oli alanud, kuid laps oli vales asendis. Rühmal ei olnud võimalik teda aidata, kuid nad muretsesid transpordi ning saatsid naise maismaale. 7 tundi peale sünnituse algust jõudis naine haiglasse ja keisrilõike abil sündis väike tüdruk, kellele vanemad panid kristliku nime - Mercy ( tõlkes: arm, taeva õnnistus) ning sellega tunnistasid, et Jumal on päästnud ema ja lapse elu. Sellel aastal oli meil võimalus pidada Mercy aastast sünnipäeva ning tema ja ta perekonna eest palvetada. Perekond tunnustas Jumala kohalolu lapse elus sellega, et saatis Mercy ja ta täditütre kirikusse/palvelasse, kus teenisime kaasa sõna ja lauluga ning kinnitasime kohalikke kristlasi. See oli tõeline ime, kuna moslemi lapsi tavaliselt "sellistesse kohtadesse" ei lubata.
Iga kümne päeva tagant võtsime ette pika ja väsitava reisi "tsivilisatsiooni" (loe: koht, kus on elekter, kraanivesi, mobiiltelefoni levi, internet jne), kus veetsime kolm ööd. Selle ajal saime teatada oma lähedastele, et oleme ikka veel elus, ennast korralikult puhtaks pesta ning basseinis järgmiseks kümneks päevaks jõudu koguda. Ühelt selliselt reisilt tagasi tulles jäime järvel tormi kätte ning jõudsime saarele külmunute ja läbimärgadena, kuid elusate ja tervetena. (Sel korral oli meil kõigil päästevestid seljas, kuigi õnneks ei läinud neid tarvis). Viimase sõidu linna tegime uue ja suure paadiga.
Ja oligi aeg kõikidega hüvasti jätta ning soojalt maalt külma ja vihmasesse Inglismaale tagasi pöörduda. Keegi ei olnud meist enam seesama, kes 60 päeva eest. Meie maailmavaade laienes, süda avanes vaeste ja haigete jaoks, olime näinud kuidas Jumal meid kasutas ning südamesse tuli - kui Jumal seda tahab, siis Aafrikasse läheks tagasi.
Aitäh kõigile, kes meile selle misjonireisi võimaldasid.
Evelyn&Kaspars Apinis
