Kärdla Baptistikoguduse koduleht

1Ms 28:10-22

Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole. Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama. Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla. Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole. Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli. Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus. Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks, ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.”

Jaakob oli põgenemas oma venna eest. Ees oli pikk teekond ja tulevik, millest ta ei osaunud midagi ette arvata. Jaakobi soov oli eelkõige elus püsida. Ühel õhtul ei leidnud ta oma teekonnal midagi mugavamat pea alla kui vaid ühe kivi. Ja sel ebamugaval ööl, mil Jaakob ehk teadmatuse ja murega magama jäi, nägi ta und, mis teda üllatas – Jumal ilmutas ennast talle unes. Hommikul ärgates teadis Jaakob, et Jumal on temaga. Seda julgustust Jaakob kindlasti vajas. Tema rännak oli alles alguses. Aga nüüd ta teadis, et Jumal saadab teda isegi siis, kui ta seda ei tunne. Ta võis minna teadmatusele vastu usaldades, et küll Jumal laseb kõik eeloleva lõpuks kasuks tulla. Jeesus ütles oma jüngritele: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Nii võime meiegi tundmatusele vastu minna Jumalat usaldades.

Mt 5: 1-12

Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.

Mäejutluse alguses on õndsakskiitmised. Jeesuse sõnad kõnelevad sellest, et paremad ajad on tulemas – aga mitte siin maa peal, vaid taevas. Siinses maises elus tuleb meil ikka kanda elukoormat ja võidelda raskustega. Aga tuleb aeg, mil kõik need raskused saavad otsa ja Jumal kingib ustavaile taevariigi. Taevariik – see on ju uus taevas ja uus maa, mille Jumal loob ja kuhu Tema lapsed on teel. Aga seda uut maad ei vallutata nii, nagu siin maa peal sageli maid vallutatakse. Sinna saavad need, kes on tasased ja südamelt alandlikud. Jumal ise kingib tasastele uue taeva ja uue maa, kus õigus elab ja kus rõõm ja rahu on täielikud.