Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja. Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!” Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja. Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
Ma ei tea, kust tuleb mõnedel inimestel arvamus, et kristlastel ei tohiks kunagi midagi halvasti minna. Et kes on Jumala lapsed, peaks ikka olema edukad ja alati terved. Piibel seda igatahes ei kinnita. Loetud psalmis hüüdis laulik teda tabanud hädas ja õnnetuses Jumala poole abi järele. Olukord oli ju isegi nii hull, et seda võiks kirjeldada sõnadega „sent surmale võlgu”. Veel veidi ja ongi elu otsas… Aga Jumal kuulis palvet ja päästis hukkumisest. Hädad ja mured võivad meid tabada erinevatel põhjustel. Muidugi võime ise oma valede otsustega endale muret põhjustada. Aga juhtub ka, et häda tabab meid meist sõltumatutel põhjustel. Kuid pole vahet, mis põhjusel me ahastuses oleme, alati võime hüüda Jumala poole samuti nagu psalmist: „Oh Issand, päästa mind!” Jeesus ütles oma jüngritele: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” Apostel Paulus julgustas filiplasi: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.” Niisiis võime julgesti kõigis olukordades loota Issanda peale ja käia sel maisel teekonnal alati koos Temaga.
