Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmise poole. Issanda pale on pahategijate vastu, et hävitada maa pealt nende mälestus. Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest. Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim. Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja. Ta hoiab kõiki tema luid-liikmeid, ükski neist ei murdu. Kurjus surmab õela ja need, kes vihkavad õiget, mõistetakse süüdi. Issand lunastab oma sulaste hinge ja süüdi ei mõisteta ühtki, kes tema juures pelgupaika otsib.
Saatan kiusas Jeesust, öeldes: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” See, mida saatan ütles, on tõesti tsitaat Piiblist. Kuid siiski, Piibel ütleb ka palju muud. Taavet kõneleb sellest, et kuigi õiget võib tõepoolest tabada ka palju õnnetusi, siis õnnetustel pole kunagi nö „viimast sõna”. Jumal siiski hoiab oma lapsi ja päästab kõigist õnnetustest. Jah, varba võib vastu kivi teinekord ära lüüa küll, kuid see saab jälle terveks. Oluline on see, mis saab kõige lõpuks. Ja kõige lõpuks päästetakse kõik õiged ja mõistetakse hukka kõik õelad. Kui Jumala lastel tulebki selles maailmas ka kannatusest ja ülekohtust läbi minema, siis igavikus on nende päralt taevariik, kus valitseb õigus, rahu ja rõõm. Jeesus ei allunud kiusatusele, Ta vastas samuti Jumala Sõnaga: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” Jah, ärgem kiusakem Jumalat, vaid hoopis usaldagem Teda alati!
