Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Psalm 98:1-4

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid: tema parem käsi ja tema püha käsivars on toonud temale võidu! Issand on andnud teada oma pääste, tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees. Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu; kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet. Hõisake Issandale, kogu ilmamaa, tõstke hõisates häält ja mängige temale!

Vanas Iisraelis oli kaks suurt rõõmu põhjust: kui lõikuseajal oli saak kokku pandud ja kui vaenlaste üle oli saadud võit ja rahu oli maal. Mõlemal juhul – nii lõikusajal saaki kokku pannes kui võitluse järel võidu üle rõõmustades – oli palju põhjust tänada Jumalat. Mõlemal juhul sõltus tulemus oluliselt Jumala abist. Kui maal oli põud, siis polnud ka saaki. Kui aga oli olnud hea aasta ja õigel ajal oli olnud nii vihma kui päikest, oli saak rikkalik. See oli Jumala õnnistus, kui saaki võis rohkelt kokku panna. Nii rõõmustati lõikuseajal Jumala abi üle ja tänati Teda Tema headuse ja ustavuse eest. See oli Vana Testamendi ajal üks aasta olulisemaid pühi, kui uus vili võidi kokku panna. Mis puudutas Iisraeli võitu vaenlaste üle, siis küllalt sageli on vaenlane ülekaalukas. Iisrael vajas Jumala abi, et võita. Taaveti ja Koljati võitlust tuletame siiani meelde kui näidet sellest, kuidas väike võidab vastu ootusi suure ja tugeva vastase. Kui vaarao sõjavägi oli Iisraeli taga ajamas, siis Jumal tegi imelisel viis oma rahvale pääsetee läbi mere. Kui vastased olid uppunud ja rahvas pääsenud, kiitis Iisrael Jumalat: "Laulge Issandale, sest tema on Ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre!" Niisuguseid lahinguid, kus ilmselgelt Jumal andis võidu vaenlaste üle, kirjeldab Piibel päris palju. Jah, Iisraelil oli palju põhjust tänada Jumalat igapäevase leiva eest ja rahu eest maal. Olgu täna, lõikustänupühal, need ka meie tänu põhjuseks Jumalale – Tema on meilegi andnud päikest ja vihma saagi kasvamiseks ja kinkinud meile rahu. Otsime ikka Jumala ligiolu ja palume, et Tema hoiaks meie maad ja rahvast jätkuvalt!

2. Timoteose 1:6-14

Sel põhjusel tuletan ma sulle meelde, et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu. Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu, nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse, mille kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud. Sel põhjusel ma ka kannatan. Ent ma ei häbene, sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani. Võta terve õpetuse eeskujuks see, mida sa minult oled kuulnud usus ja armastuses, mis on Kristuses Jeesuses! Seda head, mis su hoolde on usaldatud, hoia Püha Vaimu abil, kes meis elab.

Apostel Paulus kirjutab Roomast vangistusest kirja Timoteosele, õhutades teda hoidma seda head, mis talle oli usaldatud. Mis see võis olla? Paulus kirjutab Jumala andidest, mis Timoteos on saanud käte pealepanemise kaudu. Enda ülesandena nägi Paulus evangeeliumi kuulutamist ja koguduste õpetamist. Ta mõistis, et Jumal oli temale usaldanud evangeeliumi kuulutamise eelkõige paganate – mittejuutide – keskel. Timoteos oli Pauluse kaastööline evageeliumi kuulutamisel ja õpetamisel. Ta tundis hästi pühi kirju, olles usklikus kodus üles kasvanud. Ilmselt oli ta ka hea õpetaja ja juhataja, sest Timotosest kujunes koguduse juht. Kiriku pärimuse järgi oli ta Efesose esimene piiskop. Olla Efesoses koguduse liige ja Kristuse tunnistaja ei olnud lihtne. Efeslased ülistasid oma ebajumalat Artemist. Kes kutsus üles jätma maha Artemis ja pöörduma Kristuse poole, seda kiusati taga. Varakristlike allikate järgi suri Timoteos märtrina umbes 97. aastal, kui ta järjekordsete Artemise pidustuste ajal kutsus Efesose inimesi üles meeleparandusele ja ebajumalateenistusest loobumisele. Paulus õhutab Timoteost julgelt ja ustavalt tegema seda head tööd, millesse Jumal teda oli kutsunud ja milleks Paulus oli talle ka õnnistust palunud. Timoteos seda ka tegi, hoolimata raskustest multikultuurses ja üpris ebamoraalses linnas. Tänane maailm ei erine palju tollasest. Ning meiegi ülesanne on ustavalt ja julgelt tunnistada Kristust, kutsudes kõiki pöörduma tõelise elava Jumala poole.