Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Fl 1:9-17

Ja ma palvetan, et teie armastus üha enam ja enam kasvaks tunnetuses ja kõiksuguses kogemises olulise kindlaksmääramiseks, et te oleksite puhtad ja laitmatud Kristuse päevani, täidetud õiguse viljaga, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi, Jumala kirkuseks ja kiituseks. Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks, nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast. Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna. Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga ka heast tahtest. Ühed teevad seda armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi eest kostmiseks, teised kuulutavad aga Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega, arvates võivat suurendada mu vangipõlve viletsust.

Kui tuletame meelde, mida Paulus tegi enne Kristusega kohtumist, siis loeme Apostlite tegude raamatust nii: Ent Saulus hakkas laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi ning andis need vangi. (Ap 8:3). Saulus ei kannatanud teisitimõtlemist ja eriti tahtis ta hävitada juute, kes olid Kristuse järgijaiks saanud. Ei kujuta küll ette, et selline mees oleks olnud täis armastust ja valmis kannatama. Nüüd aga loeme Filipi kirjast, et Paulus on isegi otsekui rõõmus, et ta on vangis. See rõõm ei ole küll vangistuse enda pärast, vaid sellest, et kuna kõik teavad tema vangistuse põhjust, siis see on andnud mitmetele rohkem julgust Kristust kuulutada. Ja isegi asjaolu, et osad kuulutavad Kristust lootuses Pauluse kannatusi suurendada, justkui ei häirigi Paulust. Ta ei soovi sellistele kiusu pärast kuulutajatele midagi halba. Paulus oli täiesti muutunud mees. Vihkamisest ja kättemaksust pole enam Pauluse elus jälgegi, ta on nüüd täis armastust, kannatlikkust ja leebust. Pauluse igatsus on, et filiplasedki saaks üha rohkem täis armastust. Seda vajame meiegi.

Lk 14:7-14

Aga Jeesus rääkis neile, kes olid kutsutud, tähendamissõna, märgates, kuidas nad valisid aulisemaid istekohti: „Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale, sest võib-olla on keegi kutsutu sinust auväärsem, ja see, kes sinu ja tema on kutsunud, tuleb ja ütleb sulle: Anna koht temale! ja sa peaksid siis minema häbiga kõige viimasesse paika; vaid kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu viimasesse paika, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, ja sulle ütleb: Sõber, tule siia lähemale! siis on sul au nende kõikide silmis, kes sinuga ühes lauas istuvad. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.” Aga sellele, kes ta oli kutsunud, ütles Jeesus: „Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nemadki sind vastu kutsuks enda poole ja sellest tuleks sulle tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, küürakaid, jalutuid, pimedaid, siis oled sa õnnis, sest neil ei ole millegagi sulle tasuda, vaid see tasutakse sulle õigete ülestõusmisel.”

Inimestele meeldib, kui neid austatakse. Kui Jeesus on koos teiste lugupeetutega kutsutud variseride ülema juurde koosviibimisele, siis külalised püüavad leida kohad, kus neid kindlasti märgataks. Seda tähele pannes räägib Jeesus tähendamissõna alandlikkusest ja sellest, et õige tasu ei tule siin maa peal. Kui Jeesus kõneleb ajastu lõpust ja suurest rahvaste kohtust, siis taevariiki pääsevad need, kes on teinud lihtsaid asju: andnud süüa näljastele, võtnud vastu kodutuid, kandnud hoolt haigete eest. Isegi klaas vett janusele on Jumala juures tähele pandud. Need, kes seda kõike on teinud, pole aga oma arvates midagi erilist korda saatnud – nad isegi ei mäleta, et nad seda kõike on teinud. Kes on lihtsalt teeninud teisi, ootamata tasu või vastuteenet, need pärivad igavese õndsuse ja au. Kes aga otsivad austust inimestelt, need võivad küll siin maa peal olla lugupeetud, kuid jäävad ilma tõelisest aust, mille annab Jumal igaveses elus.