Kui su poeg sinult tulevikus küsib, öeldes: Mis tunnistused ja määrused ja seadlused need on, mis Issand, meie Jumal, teile on andnud, siis vasta oma pojale: Me olime vaarao orjad Egiptuses, aga Issand tõi meid vägeva käega Egiptusest välja. Ja Issand tegi tunnustähti ning suuri ja hukatuslikke imetegusid meie silme ees Egiptuses vaarao ja kogu ta koja vastu, meid aga tõi ta sealt välja, et meid viia sellele maale, mille ta meie vanemaile oli vandega tõotanud, ja see maa meile anda. Ja Issand käskis meid teha kõigi nende seadluste järgi, karta Issandat, meie Jumalat, et meie käsi alati hästi käiks, et ta hoiaks meid elus, nagu see tänapäeval ongi. Ja see on meile õiguseks, kui me täidame hoolsasti kõiki neid käske Issanda, meie Jumala ees, nagu ta meid on käskinud.
Jumala antud käsud olid Iisraelile olulised. Neid püüti täita hoolega. Mooses, meenutades Iisraeli vabanemist Egiptuse orjapõlvest, rõhutab mitmel korral, et käsutäitmisest ei tohi kalduda ei paremale ega vasakule. Kõige hoolikamad käsutäitjad lugesid isegi üle oma tilliseemned ja köömned ning andsid sealtki kümnise. Et ikka olla täiesti täpsed ja õiged Jumala ees. Kogu selle formaalselt täpse käsutäitmise juures oli jõutud siiski selleni, et Jeesus pidi kirjatundjaile ja variseridele ette heitma Seaduse kaalukama osa – õigluse ja halastuse ja ustavuse – kõrvalejätmist. Kui üks kirjatundja Jeesust kiusates esitas Talle küsimuse kõige tähtsama käsu kohta, siis andis Jeesuse vastuseks kahekordse armastuse käsu: armasta Jumalat kogu oma südame, hinge ja mõistusega ja ligimest nagu iseennast. Isegi küsija ise mõistis, et need kaks armastuse põhimõtet on tegelikult olulisemad kui kõik ohvrid. Sellise armastuse näiteks rääkis Jeesus loo samaarlasest, kes oli valmis oma tegemised pooleli jätma, et aidata seda, kes oli hätta sattunud. Püüdkem siis täita suurimat käsku!
