Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma! Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige! Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte. Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest. Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud. Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet! Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest! Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad! Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti. Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna. Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb. Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga, meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele! Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.
Elame maailmas, mis on sageli täis ülekohtud ja ebaõiglust. Taavetki koges seda, et tema vastu oldi vaenulikult meelestatud, ilma et ta ise oleks sellest põhjust andnud. Katsudes iseend Jumala ees läbi, tunnistab Taavet, et ta pole teinud midagi, mille tõttu peaks keegi teda vihkama ja talle halba soovima. Isegi kui teinekord on olnud kurje mõtteid, on Taavet talitsenud oma keelt ega ole seda välja öelnud. Inimloomus tahaks vahel kangesti teha halbu asju, kuid mõeldes Jumalale on Taavet hoidunud kurja tegemast. Ja ometi tuleb kannatada vihkamist ja tagakiusu. Selles olukorras hüüab Taavet Jumala poole: Jumal, kaitse ja varja Sina mind kurjas maailmas! Peida Sina mind ära õelate ja pahatahtlike inimeste eest! Jumal hoidis Taavetit ja tulid ajad, mil Taavet Iisraeli kuningana võis rahva ees minna Jumala kotta. Jumal hoiab ja kannab omi alati. Neil, kes on Jumalat usaldanud, on erinevaid kogemusi Jumalaga. Prohvet Jeremija kurdab küllalt sageli, et Jumala ustav teenimine toob ellu vaid raskusi. Kuid ka Jeremija koges, et Jumal hoidis kõigi raskuste keskel. Kristuse järgijad on pidanud läbi aegade ebaõiglust kannatama. On küllalt neidki, kes on märtrina oma elu jätnud. Aga alati on Jumala omade pilk tõstetud kaugemale: aega, mil võime astuda igavesse Jumala riiki ja näha Teda palgest palgesse. Tänu Jumalale, kes meid raskustest läbi kannab ja annab meile igavese elu Tema juures, kus valitsevad täiuslik rõõm, rahu ja õigus!
