Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred. Ja see päev, mis tuleb, põletab nad ära, ütleb vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa. Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. Te lähete siis välja ja lööte kepsu nagu nuumvasikad.
Täna on taassünni päev. 16. novembril 1988 algas teekond, mis viis mõni aasta hiljem otsuseni, et Eesti on vaba ja iseseisev riik. Me soovime elada vabal maal. Me soovime, et meil läheks hästi ja elu oleks hea ja kõik võiks olla rõõmsad ja õnnelikud. Sama soov oli ka vanal Iisraelil. Kui Iisraeli rahvas sai Siinai mäel kümme käsku, siis Jumal andis lubaduse: kui rahvas täidab Jumala seadust, siis Jumal õnnistab rahvast. Siis saab Iisraelile osaks hea elu, sest Jumal õnnistab nii rikkalikult, et vaeseid ei tohiks enam ollagi rahva seas. Kahjuks Iisrael ei täitnud Jumala seadust. Nad ei olnud üksteise suhtes õiglased. Võlgnikult pressiti välja kõik, mis võimalik – kuigi vabastusaastal pidid võlad saama kustutatud. Ikka oli neid, kes petsid ostjat müügitehingul. Võõrast vara ihati endale ja vaesed, lesed ja orvud jäid sisulise abita. Kuid ikkagi loodeti, et Jumal aitab ja õnnistab. Prohvet Malaki hoiatab: Issanda päev, mida oodatakse, ei ole sellisele rahvale hea päev. Kui rahvas teeb üksteisele kurja ega täida Jumala seadust, siis ühel päeval tuleb ka karistus. Kuid need, kes püüavad siiralt elada Jumala on seaduste kohaselt, võivad ka raskel ajal toetuda Jumala abile. Jumal ei unusta neid, kes Teda tõeliselt kardavad. Kui soovime, et meiegi riigis võiks elu olla hea ja igaüks võiks „lüüa kepsu nagu nuumvasikas” – siis on ka meil vaja teha korrektiive ning elada õiglaselt ja heasoovilikult üksteise suhtes. Seda alates Riigikogust ja valitsusest ning lõpetades igaühega, kes meie maal elab.
