Kuid neil päevil pärast seda ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ning tähed on taevast kukkumas ja taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe ja kirkusega. Ja siis ta läkitab inglid ja kogub kokku oma valitud neljast tuulest, maa äärest taeva ääreni. Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal – nõnda ka teie, kui te näete seda kõike sündivat, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga. Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, enne kui kõik see on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi! Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.
Tänane maailm on tulevaste sündmuste ootuses. See ootus on segatud teatud ärevusega – mis saab edaspidi? Millal lõpeb sõda? Millisteks kujunevad suhted maailma suurvõimude vahel? Ärevaid aegu on olnud ajaloos palju. Jeesus kõneles lõpuaegadest, mis on samuti ärevad ajad. Pingeid on palju, ebakindlus suur. Kuid kõige selle juures on Jumala omadel suur julgustus: Jumal kannab oma rahva ka rasketest aegadest läbi. Tema on tõotanud olla omade juures kuni ajastu lõpuni. Jeesus kinnitas, et isegi kui maa ja taevas hävivad, siis Tema sõna jääb kindlaks kõikidel aegadel. Jumala rahvas ei pea kartma ühtegi aega. Ja kui tuleb see päev, mil käesolev ajastu lõpeb, siis tuleb Jeesus ise omadele järgi ja viib nad üles taevasse enese juurde. Kuigi me seda päeva ei tea, ei tule see Jumala lastele siiski ootamatult, sest meie süda on alati valmis Jeesusega kohtuma.
