Sina tõid viinapuu Egiptusest; sina ajasid ära rahvad ja istutasid selle nende asemele. Sa tasandasid temale koha, ja ta ajas laiali oma juured ning täitis maa. Tema varjuga kattusid mäed, tema okstega Jumala seedrid. Tema väädid ulatusid mereni ja ta võsud Frati jõeni. Miks oled kiskunud maha tema müürid, nõnda et kõik teekäijad tema küljest nopivad? Metssiga tuustib teda ja loomad väljal on ta paljaks söönud. Vägede Jumal, pöördu ometi, vaata taevast ja näe ning tule katsuma seda viinapuud ja istikut, mille su parem käsi on istutanud, võsu, mille sa enesele oled tugevaks kasvatanud! See on tulega ära põletatud, see on maha lõigatud; nad on su palge sõitlusest hukkunud. Sinu käsi olgu su parema käe mehe, inimesepoja üle, kelle sa enesele oled tugevaks kasvatanud! Siis me ei tagane sinust! Elusta meid, siis me kuulutame sinu nime! Issand, vägede Jumal, uuenda meie olukord, lase paista oma pale, siis oleme päästetud!
Psalmide kogu 80 laul on kaebehüüd, mineviku heade aegade meenutus ja igatsus, et taas võiks tulla head ajad. Palmist ootab abi Jumalalt, igatseb Tema ligiolu. Ta on veendunud, et kui Jumal taas oma rahva poole pöördub, siis muutub kõik, sest Tema päästab. Ja nii see tõesti on. Jumal on oma Pojas Jeesuses Kristuses pöördunud kõigi inimeste poole. Jeesus on tulnud, et igaüks, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid päriks igavese elu.
