Palveteekonna laul. Ma tõstan oma silmad sinu poole, kes istud taevas. Vaata, otsekui sulaste silmad vaatavad oma isandate käte peale, otsekui teenija silmad vaatavad oma emanda käte peale, nõnda vaatavad meie silmad Issanda, meie Jumala peale, kuni tema meile armu annab. Anna meile armu, Issand! Anna meile armu, sest meil on enam kui küllalt põlgusest! Meie hing on küllalt saanud tunda jultunute irvitust ja uhkete põlgust.
Vana Testamendi palveteekond oli teekond Jeruusalemma poole, templisse Jumalat kummardama. Sel teekonnal olid palveränduri mõtted suunatud Jumala poole. Palveteekond võis kesta päevi – eriti neil, kes kaugemalt teele asusid. Sellel teekonnal tõi rändur kogu oma elu Jumala ette. Ta mõtles igatsuse ja rõõmuga eesootavale kohtumisele Jumala kojas. Aga ta mõtles ka kõigile muredele ja koormatele, mida ta oma elus koges. Ta tõi oma südamevalu Jumala ette ja ootas abi Jumalalt. Olgu meiegi elu nagu palveteekond: usaldame kõik oma koormad Jumalale ja ootame igatsusega rõõmsat kohtumist Jumala juures!
