Kärdla Baptistikoguduse koduleht

Johannese 10:27-30

„Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest. Mina ja Isa oleme üks.”

Vahel me ütleme – Oled sina alles lammas! – ja peame sellega silmas, et teine inimene on kas taipamatu või muidu natuke rumalavõitu. Lammas on karjaloom. Ja kui perenaine tuleb ja omi lambaid hüüab, tulevad nad kiiresti perenaise juurde – nad teavad, et nende eest kantakse hoolt ja on lootust saada midagi head. Võõra inimese korral jäävad nad aga umbusklikult eemale, sest pole üldse kindel, millised on võõra kavatsused. Küllap teatud uudishimu on igal loomal, nii pööratakse ka võõrale ikka tähelepanu. Kuid oma perenaise häält lambad teavad ja usaldavad ning kui see võõras tuleb koos perenaisega, tulevad ka lambad julgesti ligi. Ka Jeesus julgustab oma järelkäijaid – Tema kannab hoolt, et Tema omad ei hukku iialgi. Jumal on end ilmutanud kõige täiuslikumalt oma Poja kaudu. Tänu Jeesusele teame, et Jumal on meid armastanud sedavõrd, on olnud valmis meie eest ka surema. Seepärast võime Teda täielikult usaldada ja kõiges Teda järgida. Meie võime täna Jeesuse häält tundma õppida Jumala sõna kaudu. Tasub lugeda Piiblit ja seda lausa sügavuti uurida – niimoodi õpime üha rohkem tundma Tema häält. Palves saame kõnelda Issandaga, tänada Teda ja anda Talle üle ka oma mured. Ka palve läbi õpime tundma Jeesuse häält. Püha Vaim annab ikka meie südames märku, kui kaldume õigelt rajalt kõrvale. Usun, et iga Jumala laps on seda kogenud. Kui paneme tähele Tema häält ja teeme selle järgi – siis on Jeesuse tõotus meile, et me ei hukku iialgi. Jumal ise hoiab meid ja keegi ei saa meid Temast lahutada.

Psalm 30:2-13

Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast. Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks. Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda. Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust! Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine. Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi! Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin: „Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust? Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!” Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks, et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!

Lootus Jumala peale on hea lootus. See ei hoia eemal kõiki muresid – ka psalmist kõneleb sellest, et teda tabas raske haigus, mis viis ta peaaegu surma äärele. Selles hädas ta lausa kisendas Jumala poole – ja Jumal tegi ta terveks ja päästis hukkumast. Jumal päästab ja hoiab omi, kuid ka toetudes Temale ei tohiks me muutuda ülbeks ja enesekindlaks. Kui me hakkame mõtlema „Mina ei kõigu iialgi” – siis tuleb olla ettevaatlik, kõikumine võib tulla arvatust rutem. Hingevaenlane on väga kaval, ta oskab leida üles meie nõrgad kohad ja viia meid kiusatusse. Kuid isegi kui me satume olukordadesse, kus meil on „nutt varaks”, siis sealgi hüüame Jumala abi järele. Tema abi võib tulla siis, kui meie magame – sellisel viisil, mida meie ei oska ette näha. Jumal on armu ja armastuse Jumal. Kuigi Jumala vaenlasi tabab Tema viha, siiski on viha ja armu vahekord Jumala juures tugevalt armu kasuks. Tema igatsus on, et ka Jumala vaenlased pöörduksid ja saaks Jumalaga sõbraks. Tänagem ja kiitkem Jumalat, kes päästab!