Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime, teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega. Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks. Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.
Igal kevadel loodus justkui uueneks. Kõik tärkab ja talvised raagus puud mähkuvad rohelusse. Varahommikune mets kajab linnulaulust. Kõik on taas uus ja värske ning igal pool saab alguse uus elu. Inimene ei muutu sünnipäeval nooremaks. Iga sünnipäevaga tuleb aasta juurde ja meie välimus muutub. Ühel päeval tulevad näkku kortsud ja juuksed võivad halliks minna. Meie keha vananeb, vanemaks saades on haigused ja hädad kergemad tulema kui noorena. Aga tõeliselt oluline pole ihu, vaid vaim. Kuigi ihu vananeb ja kulub, siis vaim valmistub päevaks, mil Jumal loob kõik uueks. Selles ootuses igatseme saada üha rohkem Kristuse sarnaseks ja palume, et Jumala uuendav vägi võiks meie kaudu jõuda ka teisteni.
