Apostel Peetrus ütles nelipühapäeva jutluses (Ap 2:24):
Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.
Eile oli Vaikne Laupäev. Ei tea, kui vaikne see meil tänapäeva Eestis on, kuid juutidel oli Jeesuse ristilöömisele järgnev laupäev kindlasti vaikne - "sest see hingamispäev oli suur püha", nagu evangelist Johannes teatab (Jh 19:31). Kõik olid vaiksed ja ootel. Naised olid valmis pannud lõhnarohud, et peale hingamispäeva minna ja toimetada Jeesuse surnukeha juures viimased talitused. Kui oletada, mis võis aga toimuda põrgus - siis seal vist küll vaikne ei olnud, seal võis olla hoopis pidu. Jeesus oli ju surnud. Jumala Poeg oli tapetud.
Pühapäeva hommikul aga tabas kõiki šokk. Hingevanelasel polnud pidu kauaks, sest Jeesus tõusis üles. Tal ei olnud võimu Kristuse üle. Naised, kes murelikult hauale tulid, said suure üllatuse osaliseks - neil polnudki surnukeha, mida võida. Seda nad ei oodanud. Jüngridki ei suutnud uskuda seda, mis oli juhtunud - kuigi Jeesus oli seda kõike neile ju ette öelnud. Jünger Toomas, keda me nimetame ka uskmatuks, ei olnud sisuliselt uskmatum kui teised jüngrid - sest kõik veendusid ülestõusmises lõplikult ju alles siis, kui Jeesust elavana kohtasid. Ja kui Jeesus tuli jüngreid julgustama läbi suletud uste, siis Ta ütles: "Rahu teile!" (Jh 20:19). Jah, jüngrid said täidetud rahu ja rõõmuga.
Olgu Jumala rahu ja rõõm täna meie kõigi südames! Sest Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem Temast!
Rõõmsaid ülestõumise pühi soovides
Tarmo Kähr
