Kuid neil päevil pärast seda ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma kuma ning tähed on taevast kukkumas ja taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe ja kirkusega. Ja siis ta läkitab inglid ja kogub kokku oma valitud neljast tuulest, maa äärest taeva ääreni. Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal – nõnda ka teie, kui te näete seda kõike sündivat, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga. Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, enne kui kõik see on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi! Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.
Jeesus kõneles jüngritele tulevastest aegadest. Selle vestluse alguses märkis Jeesus Jeruusalemma templi suurepärase ehituse kohta, et sellest ei jää kivi kivi peale – kõik lammutatakse. Jüngrid küsisid Jeesuselt: „Millal see juhtub ja kuidas ära tunda need ajad?” Vastuseks kõneleb Jeesus paljudest tulevastest sündmustest. Nii mõnedki kirjeldatud sündmused on juba täitunud. Jeruusalemm – ja ka tempel – hävitati rooma vägede poolt varsti peale Jeesuse surma ja ülestõusmist. Kuid Jeesus kõneles palju rohkem kui vaid templi hävitamisest. Veel tänagi me loeme neid sõnu ja püüame aru saada, millises ajas me oleme ja kui lähedal võib olla Jeesuse taastulemine. Aga meile ei anta kindlat aega. Kui Jeesus räägib tulevastest sündmusest, siis kutsub ta üles olema alati tähelepanelikud selle suhtes, mis ümberringi toimub. Vaadates täna meie ümber toimuvat, on selge, et lihtsamaks ei lähe. Jeesuse sõnad ei hävi – ja Tema sõnade kohaselt on Ta ise meiega kuni ajastu lõpuni!
