Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema? Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad. Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale. Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule. Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale! Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle! Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
Taavet, laulik ja sõjamees. Palju kordi oli tal võitlemist vaenlastega. Mõnigi kord oli tal väga kitsas käes. Isegi oma perest tõusis ähvardav vaenlane. Kuid kõik need keerulised olukorrad õpetasid Taavetit usaldama Jumalat ja lootma Tema peale. Ta mõistis, et parim on olla Jumala lähedal – Jumal kannab ka raskustest läbi. Inimesed on kõikuvad ja petlikud, aga Jumal on kindel ja ustav. Nii igatseski Taavet olla Jumala kojas ja mõtiskleda Tema headuse üle. Taavet otsis Jumalat.
Heebrea kirjas öeldakse: „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu”. () Jumala Poeg Jeesus Kristus on meile ilmutanud Jumala headust, viies meie patud ristile. Hea on olla Jumala juures, kogedes andestust. Otsigem Tema ligiolu!
Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema? Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma, mu rõhujad ja mu vaenlased, siis nad komistavad ja kukuvad. Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda mu süda; kui sõda puhkeb mu vastu, selleski ma loodan tema peale. Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. Sest ta peidab mind oma majasse kurjal ajal, ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas, ta tõstab mu üles kaljule. Nüüd kerkib mu pea üle mu vaenlaste, kes mu ümber on, ja ma tahan tema telgis ohverdada hõiskamisohvreid, ma tahan laulda ja mängida Issandale! Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan; ole mulle armuline ja vasta mulle! Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
