Ärge siis kartke neid! Midagi ei ole ju kinnikaetut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt! Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata! Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata. Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud. Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi. Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.
Suvi on alanud. Tulemas on eestlaste jaoks suured pühad: võidupüha ja jaanipäev. Oleme tänulikud kättevõidetud vabaduse eest. Kindlasti on ka sel aastal palju jaanilõkkeid, kuigi suuri jaanitulesid ei peeta. Jaanipäeva aeg on ikka olnud pidutsemise aeg. Jaanipäeval meenutab kristlik kirik Ristija Johannest, kes oli Kristuse tunnistaja tema eelkäijana. Ta oli valmis kõigi ees julgelt tõde tunnistama. Ei kartnud ta valitsejaidki. Johannes kuulutas: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” Ta kõneles lihtsatest asjadest. Ta ei nõudnud riigipööret ega valitsuse vahetust. Ta rääkis lihtsalt sellest, et igaüks peab olema aus ja õiglane. Et kellelegi ei tohi ülekohut teha. Ja kui kellelgi on midagi liiga palju, aidaku seda, kellel on puudus. Et igaühel oleks hea elada. Me kõik soovime, et meie riigis oleks hea elada. Ristija Johannese sõnum on täna sama vajalik kui 2000 aastat tagasi, mil Johannes seda kuulutas.
