Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett. Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust. Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind. Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud. Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil, kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal. Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
Tänase Piibliteksti sõnad on ajast, mil Taavet oli Juuda kõrbes. Tal oli mitmel korral põhjust olla inimestest eemal – küll siis, kui Saul teda jälitas; aga ka siis, kui Absalom tõstis mässu kuninga vastu ja Taavet pidi Jeruusealemmast põgenema. Kõrbeaeg on raske aeg. Sel ajal inimene igatseb, et tema olukord paraneks, et raskused saaks mööda. Taavet tõstab ka sel ajal oma silmad Jumala poole. Isegi raskuste kesekl on tema hing täis tänu Jumalale. Ta on otsustanud alati tänada Jumalat. Ja mõeldes tulevikule, on Taavet veendunud, et Jumal kannab hoolt selle eest, et raskused saavad jälle mööda. Võime meiegi alati tänada Jumalat, teades, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad.
