Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest. Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval. Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma maale; ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus. Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel. Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal. Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan neid, nagu on õige. Aga teie, mu lambad, nõnda ütleb Issand Jumal, vaadake, ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel, jäärade ja sikkude vahel.
Väga tuntud Taaveti laul algab sõnadega: „Issand on mu karjane, mul pole millesti puudust.” Prohvet Hesekiel kinnitab tänases sõnas, et Jumal ise kannab hoolt oma karja eest. Peatüki alguses on sõnum ka karjastele, et nad mõistaksid, mida Jumal neilt ootab. Siin on ka sõnum igaühele – Jumal ootab, et me kõik üksteist hoiaksime. Piibel kinnitab meile, et Jumal hoiab meid alati. Tema tunneb meie olukorda. Tema mõistab meid siis, kui teised ei mõista. Tema peab meid meeles, kui oleme jäänud üksi. Jumala käsi saadab meid alati.
