Taaveti laul. Andke Issandale, te jumalalapsed, andke Issandale au ja võimus! Andke Issandale tema nime au, pühas ehtes kummardage Issandat! Issanda hääl on vete peal; auhiilguse Jumal müristab; Issand on suurte vete peal. Issanda hääl kostab võimsasti; Issanda hääl kostab toredasti. Issanda hääl murrab seedreid, Issand murrab katki Liibanoni seedrid. Ta paneb Liibanoni karglema nagu vasika ja Sirjoni nagu noore metshärja. Issanda mürina hääl purskab tuleleeke. Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema; Issand paneb Kaadesi kõrbe värisema. Issanda mürina hääl paneb emahirved poegima, ta laasib metsad paljaks. Ent tema templis ütlevad kõik: „Oh seda auhiilgust!” Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti!
See Taaveti laul kutsub üles andma au Jumalale. Laulik kirjeldab Jumala suurust ja vägevust. Jumal valitseb alati. Isegi kui veeuputus tuli – kui kogu inimestele seni tuntud maailm hävis – siis Jumala valitsus ei kõigu. Ükskõik, mis siin maa peal ka juhtub – Jumal valitseb ja Temal on kontroll iga olukorra üle. See annab Jumala lastele rahu ja kindluse igal ajal. Ka täna võime anda au Jumalale ja julgesti elada, sest Tema on kuningas igavesti.
