Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale. Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole. Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda. Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi - aga mu kõrvad oled sa avanud -, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua. Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud. Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.” Ma jutlustan õiglust suures koguduses; vaata, ma ei sule oma huuli, Issand, sina tead seda!
Seda psalmi lugedes meenus mulle üks meie kõnekäänd: „Oma särk on ihule kõige lähemal”. Me hoolitseme ikka iseenda eest, teeme seda, mis meile meeldib. Me ei taha teha kellegi teise tahtmist. Kui saatan Eedeni aias Eevat pettis, siis jäi Eevale mulje, et saatan pakub vabadust: ma saan ise targaks. Siiski ei saanud inimesed pattulanguse järel vabadust, vaid hoopis patu orjuse. Jumal tahab meile tegelikult parimat. Seepärast ongi parim teha Jumala tahtmist. Taavet mõistis seda – vahel küll alles peale kibedaid kogemusi. Aga ta pöördus ikka jälle Jumala poole ja soovis taas teha Tema tahtmist. Jumala tahtmist tehes võime Taaveti kombel kogeda imetegusid, mida Tema meie elus teeb.