Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.
Palmipuude püha on kontrastide püha. Rahvas hõiskab Jeesuse kui kuninga üle, kuid Jeesus ise ei lähe vaimustusega kaasa. Ta ei marsi Jeruusalemma kui kõikvõimas valitseja, vaid pigem kui see, kes on valmis teenima. Ning Jeruusalemma eemalt nähes Jeesus hoopis nutab eesolevatele päevadele mõeldes. Juba mõne päeva pärast nõudsid osad Tema surma. Jeesus läkski surmast läbi. Ja ülestõusnuna on Ta tõepoolest kuningas – kuid mitte lihtsalt maine valitseja, vaid kogu loodu Issand. Tuleb päev, mis kõigil tuleb seda tunnistada. On hea, kui tunnistame Jeesuse oma elu Issandaks juba nüüd. Siis võime rõõmuga oodata tulevasi päevi ja oleme valmis surmast ellu minema.
