Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised. Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad. Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm. Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam. Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb laste lastele, neile, kes peavad tema lepingut ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järgi. Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki. Kiitke Issandat, tema inglid, teie, vägevad sangarid, kes täidate tema käske, kuuldes tema sõna häält! Kiitke Issandat, kõik tema väehulgad, tema teenijad, kes teete tema tahtmist! Kiitke Issandat, kõik tema tööd kõigis tema valitsuse paigus! Kiida, mu hing, Issandat!
Kui Jumal oleks täiesti õiglane ja iga patt ning üleastumine saaks karistatud, siis ei oleks kellelgi mingit lootust. Siis oleks lood nii, nagu kirjutab Psalm 130:3: „Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?” Kuid Jumal tahab andeks anda ja halastada. Siiski ei ole ka andeksand ja halastus täiesti ilma tingimusteta. Vajalikuks tingimuseks on inimese soov ja tahe elada jumalakartlikult, Jumala Sõna kohaselt. Me kõik eksime. Kui meie soov on aga elada Jumala sõna kohaselt, siis tuleme oma eksimustega Jumala ette, palume andeks ja soovime edaspidi eksimustest hoiduda. Me teame, et Jumala annab andeks – sest Jumal ise on seda tõotanud. Siis kogeme, et "Issanda heldus on igavesest igavesti nende vastu, kes Teda kardavad." Ja meil on palju põhjust Jumalat kiita ja tänada.
Kiida, mu hing, Issandat!
