Sind, Issand, ma ülistan, sest sa oled mind toonud välja hädast ega ole lasknud mu vaenlasi rõõmutseda minu pärast. Issand, mu Jumal, ma kisendasin su poole ja sa tegid mu terveks. Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda. Laulge kiitust Issandale, teie, tema vagad, ja ülistage tema püha mälestust! Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine. Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi! Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin: „Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust? Kuule, Issand, ja ole mulle armuline; ole, Issand, minu aitaja!” Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks, et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!
Jeesust kiusates tuletas saatan meelde Pühakirja teksti, mis ütleb: „Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Ja neid kirjakohti, kus Jumala Sõna kinnitab, et Jumal hoiab oma lapsi, on veel mitmeid. Ometi teame isiklikest kogemustest, et ka kristlasi tabab aeg-ajalt ikka õnnetusi. Kui me loeme Psalm 34:20, siis seal on kirjas koguni nii: „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja.” Ka meie tänane Psalm kõneleb just sellest: inimest on tabanud tõsine häda, ta on olnud lausa surmasuus. Aga Jumal on olukorra muutnud, kinkinud veel elupäevi. Jah, nii nagu Jeesus saatanale vastas – me peame ise tegema kõik, et hoiduda hädadest. Liigne riskimine ja hulljulgus ei tohiks olla kristlase omadused. Kuid see ei tähenda, et midagi juhtuda ei võiks. Kuid mis iganes ka ei juhtuks – meie lootus on Jumalal. Teda täname ja kiidame igal ajal.
