Taaveti laul. Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind. Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis. Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.
Psalm 23 on laulude kogu üks kaunimaid laule. Taavet – laulu autor – oli näinud igasuguseid päevi. Noore poisina oli ta kogenud oma vanemate vendade üleolevaid märkusi. Olles olnud küll kuninga teenistuses, sattus ta aastateks kuninga viha alla. Palju pidi ta põgenema, otsides aeg-ajalt varjupaika isegi vaenlaste juurest. Lõpuks oli ta küll Iisraeli kuningas, kuid ka siis sai tunda abikaasa põlgust ja poja vastuhakku. Mitmelgi korral tegi Taavet ise valesid otsuseid ja pidi kogema valusaid tagajärgi. Kõigis olukordades hüüdis ta Jumala poole ja ootas abi Temalt. Psalmide kogus on palju laule, kus Taavet on kirja pannud oma palved Jumala poole. Jumal kuulis palvet ja vastas. Jumal viis Taaveti kõigist keerukatest olukordadest läbi ja lõpuks kinkis rõõmu ja rahu. Taaveti elu lõppu kirjeldab Piibel nii: „Taavet, Iisai poeg, valitses kogu Iisraeli üle. Ja aega, mis ta Iisraelis valitses, oli nelikümmend aastat; Hebronis valitses ta seitse aastat ja Jeruusalemmas valitses ta kolmkümmend kolm aastat. Siis ta suri kõrges vanuses, tal oli olnud küllalt päevi, rikkust ja au, ja tema poeg Saalomon sai tema asemel kuningaks.” (1Aj 29:26-28). Ka meie elus võib olla igasuguseid päevi. Kui kõnnime koos Jumalaga ja toetume Temale, võime meiegi rõõmustada selle üle, et Issand on meie karjane. Tema headus ja heldus järgivad meid kõigil maistel elupäevadel ja Jumala juures igavesti.