Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja. Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: „Oh Issand, päästa mu hing!” Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja. Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
Vahel öeldakse, et elu on üks hädaorg. Ilmselt ei ole tõesti ühtki inimest, kes ei oleks kunagi sattunud raskustesse. Mõnikord võivad mured kasvada lausa üle pea. Ka psalmist on oma elus kogenud sedasama – et raskused tema jaoks on liiga suured. Ta hüüab Jumala poole, sest usub, et Jumal saab alati aidata. Usupalvele järgneb ka kogemus – Jumal aitas! Seepärast võib ta nüüd tänada Jumalat ja hingata oma vaevadest. Ja vaadates ettepoole, usub laulik, et Jumal kannab teda edaspidigi. Apostel Paulus kirjutab roomlastele, et kindel usk Jumalasse annab lootuse, mis ei jäta häbisse. Usk Jumalasse ja lootus Temale kannavad meidki igal päeval.