Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge; Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks. Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant; Issanda käsk on selge, see valgustab silmi. Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti; Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged; need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda, ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi. Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga. Eksimused - kes neid märkab? Salajastest pattudest mõista mind vabaks! Ka ülbete pattude eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest.
Laulude kogu üheksateistkümnes laul on Taaveti laul. Taavet kõneleb igatsusest olla laitmatu. Ta tunnistab, et selleks on vaja tunda Jumala Sõna juhiseid ja neid järgida. Ta tunnistab, et ta ei ole seda suutnud ja vajab Jumala armu. Piibel kõneleb Taaveti elust palju – ja me teame, et ta eksis mitmetel kordadel ja päris raskelt. Aga ikka oli neid, kes Taavetile meelde tuletasid Jumala Sõna. Siis pöördus Taavet alanduses Jumala poole, palus andestust ja parandas meelt. Me ikka eksime. Aga ka meil on Jumala Sõna, mis juhatab meid tagasi õigele teele ja Jumala arm, mis kutsub meeleparandusele ja kahetsejale andestab.
