Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! Pöördu tagasi, Issand! Oh kui kaua? Halasta oma sulaste peale! Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja! Rõõmusta meid nii palju päevi, kui sa meid vaevasid, nii palju aastaid, kui me nägime õnnetust! Saagu nähtavaks su töö su sulastele ja nende lastele su auhiilgus! Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!
Lõikustänupühal oleme rõõmsad – täname Jumalat, et me oleme varustatud igapäevase leivaga. Saaki kogudes näeme, et kevadine külv ja suvine töö pole olnud asjatu, sellel on olnud tulemus, millest kõik võivad osa saada. Kui aga teeme tööd Jumala riigis, siis ei pruugi tulemus sugugi nii selgelt nähtav olla. On olukordi, mille pärast me palume aastaid – ja tundub, et midagi ei muutu. Iga põllumees teab, et saak ei sõltu ainult sellest, mida tema teeb. Kui aasta on ebasoodne, võib kogu külv ikalduda. Lisaks oma tööle vajab põllumees ka head aastat. Jumala riigi töös vajame samuti kordaminekut, mis ei ole meie käes. Apostel Paulus kirjutab korintlastele: „Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.” (1Kr 3:6-7) Palugem, et Jumal meiegi tööd õnnistaks ja annaks kordaminekut!
