Palveteekonna laul. Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime nagu unenägijad. Siis oli meie suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist, siis öeldi paganarahvaste seas: „Issand on neile suuri asju teinud!” Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad. Issand, too tagasi meie vangid, nagu veeojad Lõunamaal! Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.
Palveteekonna laul kõneleb tõenäoliselt juutide rõõmsast tagasipöördumisest Iiraeli maale ja Jeruusalemma peale aastakümneid kestnud Babüloonia vangipõlve. See laul kõneleb ka suurtest – lausa nutma ajavatest – raskustest, kuid selles on ka lootus, et kord saabub suur hõiskamine. Elame meiegi keerulisel ajal, kus silmavettki on palju. Suurim kurbus on see, kui inimesed peavad patu vangina igavesti hukkuma. Jumal on andnud oma Poja, et keegi ei peaks hukkuma. Jumala laste ülesanne on see sõnum kõigile edasi anda. Olgu meil mure nende pärast, kes ei ole leidnud elu teed – Jeesust Kristust. Jeesus kutsub üles külvama seemneid, mis võiksid kasvada inimese südames igavese elu viljaks. Küll siis ühel päeval saame ka hõisates rõõmustada koos päästetute hulgaga.