Halleluuja! Kiida, mu hing, Issandat! Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on! Ärge lootke vürstide peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused. Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Issanda peale, oma Jumala peale, kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal sees on, kes on ustav igavesti, kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse, kes annab leiba näljastele. Issand päästab lahti, kes on kinni seotud. Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid. Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja. Issand on kuningas igavesti, sinu Jumal, Siion, põlvest põlve! Halleluuja!
Meie tänasel pildil on psalmisti sõna, et Issand armastab õigeid. Ja selles salmis viidatakse, et õiged on sageli jutkui küüru vajutatud, neid on siinses maailmas koheldud ebaõiglaselt. Küllalt sageli jääb meil ümbritsevad jälgides mulje, et õiglust ei ole. Eks ju vanasõnagi viitab sellele, kui öeldakse: „Väiksed vargad ripuvad võllas, suured vargad sõidavad tõllas.” Inimesed loodavad ikka üksteise peale. Võime meenutada kõnekäändu „käsi peseb kätt” – sedagi väljendit kasutatakse sageli kontekstis, kus on tegemist õiguse väänamisega. Meie tänane sõna aga tuletab meile meelde, et tõeline abi tuleb Jumalalt, mitte inimestelt. Ja lõpuks on ikka nii, et Jumala ees ei jää õiguse väänaja püsima, aga õige pärib igavese elu. Sellepärast loodame Temale ja kiidame Teda alati!
