Taaveti laul. Andke Issandale, te jumalalapsed, andke Issandale au ja võimus! Andke Issandale tema nime au, pühas ehtes kummardage Issandat! Issanda hääl on vete peal; auhiilguse Jumal müristab; Issand on suurte vete peal. Issanda hääl kostab võimsasti; Issanda hääl kostab toredasti. Issanda hääl murrab seedreid, Issand murrab katki Liibanoni seedrid. Ta paneb Liibanoni karglema nagu vasika ja Sirjoni nagu noore metshärja. Issanda mürina hääl purskab tuleleeke. Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema; Issand paneb Kaadesi kõrbe värisema. Issanda mürina hääl paneb emahirved poegima, ta laasib metsad paljaks. Ent tema templis ütlevad kõik: „Oh seda auhiilgust!” Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti! Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.
Selles Taaveti laulus on võimsa äikesetormi kirjeldus. Äikesetorm võib olla ohtlik – siingi kirjeldatakse puude murdumist ja välgusähvatusi, mis on kui tuleleegid. Taavetile avanev vaatepilt teeb kujukalt selgeks, kui võimas on Jumal, kes kõiki loodusjõude valitseb. On selge, et Jumal, kes niisuguseid jõude käsutab, on väärt austust. Taavet on tänulik – sest ka siis, kui kõik ümberringi kõigub, siis Taavet teab, et Jumal hoiab oma lapsi isegi suurte raskuste keskel. Seepärast kogebki ta rahu ka tormides. Jumal on seesama ka täna – Tema kannab meid ka siis, kui kõik on ebakindel.