Taaveti laul.
Ma tänan sind kõigest oma südamest, jumalate ees ma mängin sulle! Ma kummardan su püha templi pooleja tänan su nime su helduse ja ustavuse pärast; sest suuremaks, kui on kõik su kuulsus, oled sa teinud oma tõotuse. Sel päeval, mil ma appi hüüdsin, vastasid sa mulle; sa tegid mind julgeks, mu hinges on tugevus. Sind, Issand, tänavad kõik ilmamaa kuningad, kui nad kuulevad sinu suu tõotusi, ja nad laulavad Issanda teedel,et suur on Issanda au. Sest Issand on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära. Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind. Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd!
Taavet ütleb, et „Issand viib mu asja lõpule.” Mis on see asi, mida on vaja lõpule viia? Taavetil oli palju võitlemist vanelastega – ja kindlasti lootis Taavet, et Jumal annab talle võidu vaenlaste üle. „„Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.” – nii kirjutab Taavet 18. laulus. Kuigi Taaveti elus oli palju võitlemist väliste vanelastega, siiski võib Taavetil suuremgi mure olla südame olukorra pärast Jumala ees. „Sest lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud – mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse.” – ka need sõnad on Taavet kirja pandud. On mitmeid kordi, kus Taavet tunneb, et ta on sügavalt eksinud Jumala ees. Ja siis ta igatseb, et Jumal puhastaks teda patust ja annaks tagasi päästmise rõõmu. Ta väljendab oma lauludes ikka seda, et Jumal on armuline, annab andeks ja tõstab jälle üles. See kogemus täidab Taaveti taas rõõmuga. Võitlus iseendaga on suurim võitlus ja just selles asjas vajame Jumala abi. Ja Jumal aitab, sest Tema heldus kestab igavesti ja Tema ei jäta maha oma kätetööd!
