Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal. Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.
Piibel rõhutab, et inimese ainus tõeline lootus on Jumalas. Kui me loodame teiste inimeste peale, siis tuleb alati arvestada sellega, et teine inimene ei pruugi olla võimeline aitama. Parem on paluda Jumalat ja loota Tema abile. Jumal on kõikvõimas. Jumal suudab muuta olukordi nii, et õnnetus ei taba neid, kes Temale loodavad. Aga ka raskest ajast kannab Jumal läbi. Kes loodab Jumalale, selle tõeline lootus ei ole seotud maiste eesmärkidega, vaid igavese eluga Jumala juures. Jumalale saab toetuda nii elus kui surmas – seda lootust ei saa ükski maine olukord hävitada. Jumalale lootes oleme alati tugevad.
