Ja ta viis tema õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!” Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks. Ja ta ütles temale: „Mina olen Issand, kes tõi sind Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!” Aga ta küsis: „Issand Jumal, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?” Siis ta vastas temale: „Too mulle kolmeaastane mullikas, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi koos lennuvõimelise pojaga.” Ja ta tõi temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki. Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema. Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, suur ja pime hirm haaras teda.
Iisraeli esiisa Aabrami lood algavad 1. Moosese raamatu 12. peatükist, kui Jumal kutsub Aabrami ja läkitab ta uuele maale. Juba kutsumisel saab ta Jumalalt tõotuse, et tema järglasetest saab suur rahvas. Aabram läks, nagu Issand teda käskis. Ta uskus Jumalat. Seda tõotust kordab Jumal mitmeid kordi. Aabrami lood kõnelevad sellest, kuidas aastad lähevad, aga tõotuse täitumist ei paista tulevat – sest Aabramil pole ainsatki järglast. Kas ei või siis inimest haarata kahtlus või hirm – kus on Jumala tõotus, kui midagi ei juhtu? Siiski, Jumal ei unusta oma tõotust. Jumal ilmutas end Aabramile taas ja andis talle uue nime – Aabraham, paljude rahvaste isa. Jumal tegi seda, mida Ta oli tõotanud. Jeesus on meilegi andnud tõotusi: Ta on iga päev meiega kuni ajastu lõpuni; Ta on meile valmis pannud paremad eluasemed Jumala juures, Ta kannab meid igas olukorras. Uskugem Jumalasse, uskugem Kristusesse hoolimata kõigist kahtlustest ja hirmudest!
