Nõnda ütleb Issand, kes tegi tee merre ja jalgraja võimsasse vette, kes tõi välja vankrid ja hobused, väe ja vägevad mehed; need lamavad üheskoos ega tõuse enam, nad on vaibunud, kustunud otsekui taht. Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed. Mind austavad metsloomad, šaakalid ja jaanalinnud, sest ma annan kõrbes vett, jõgesid tühjal maal, et joota oma valitud rahvast. Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest.
Iisraeli väljarännul egiptuse orjapõlvest tõotatud maa vabadusse nurises rahvas mitmel korral Jumala vastu. Kord ei olnud süüa liha, siis polnud vett, Mooses oleks justkui ise end teinud ülemuseks ja kui jõuti tõotatud maa piirile, siis arvas rahvas, et vaenlane on liiga tugev ja nad saavad surma. Kõigis olukordades näitas Jumal, et tema suudab anda oma rahvale kõike, mis vajalik. Konfliktis Moosesega näitas Jumal, et Tema ise on valinud Moosese juhiks. Juba Egiptusest alates koges rahvas Jumala imelist juhtimist ja väge. Jumal hävitas ka vaarao sõjaväe, mis Iisraeli lapsi taga ajas. Nad oleksid võinud teada, et Jumalat saab alati usaldada ja raskes olukorras võib lihtsalt hüüda Jumala abi järele. Jesaja annab edasi Jumala sõnad, et isegi metsloomad – šaakalid ja jaanalinnud, kes elavad ju kõrbes, metsikul maal – nemadki austavad Jumalat. Kui palju rohkem peaks seda tegema Jumala rahvas! Tänagem Issandat, sest Tema on hea ja Tema heldus kestab igavesti!
