et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.
Paulus palvetab efeslaste eest, et nad mõistaks, mida Jumal on armust neile kinkinud. See lootus, see pärand, mille Jumal annab, on võrratult suur. Kirjas korintlastele kirjeldab Paulus seda sõnadega: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” Nii ei saagi selle armu suurust otsekui „ära mõõta” või päris lõpuni mõista, sest see ületab kõike, mida suudame praegu ette kujutada. Küll aga võime julgesti alati toetuda Jumala armule, sest Tema tegutseb meie heaks. See arm on ilmunud Kristuse kaudu, Tema surma ja ülestõusmise kaudu. Jumala arm ei ole sajanditega muutnud. Kristus ise ei kõnni enam inimesena siin maa peal. Täna on kogudus Kristuse ihu – et koguduse läbi saaks Jumal ilmutada oma armu maailmale.
