Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja; su lunahinnaks ma annan Egiptuse, sinu asemel Etioopia ja Seba. Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid.
Iisraeli kui rahvas on tõesti Jumala loodud. Kui Jaakobi pojad läksid näljaaja eest Egiptusesse, oli tegemist lihtsalt ühe suguvõsaga. Nelisada aastat hiljem läks aga egiptuse orjapõlvest vabaduse poole teele juba suur rahvahulk. Võib liialdamata öelda, et alles 40-aastasel teekonnal tõotatud maale sai sellest rahvahulgast päriselt rahvas. Neil oli üks keel ja üks usk, nad olid kohtunud Jumalaga Siinai mäel ja üheskoos kogenud Jumala suuri tegusid eneste keskel. Nad olid sedagi kogenud, et Jumal ise aitas neil võita selliseidki vaenlasi, kes neist tugevamad olid. Jah, Jumal oli loonud Iisraeli rahva, armastas seda rahvast ja aitas neid. Piibel kõneleb aga sellestki, et iga inimene on Jumala loodud. Jumal armastab igaüht ega soovi, et keegi peaks hukkuma. Just armastuse pärast iga inimese vastu on Jumal andnud oma ainusündinud Poja, loobudes Poja läbi otsekui iseenda olemusest. On loomulik, et armastus ootab ka vastuarmastust. Me saame oma armastust Jumala vastu näidata sellega, et usaldame oma elud Tema kätesse. Ning meiegi võime kohtuda Jumalaga ja kogeda, kuidas Tema ise aitab meid.
