Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.” Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Apostel Paulus kirjutab 2. kirjas korintlastele oma nõtrusest. Ta ütleb koguni, et tal on hea meel olla nõder – sest kui tema ise on nõder, ei ole tal muud tugevust kui see, mis tuleb Jumalalt. Aga Jumal suudab oma väega kaugelt rohkem, kui me oskame paluda või mõelda. Jumal suudab pöörata ka suurima kaotuse võiduks. Jeesus löödi ülekohtusena risti – kuigi Tema ei olnud teinud midagi halba. Ja just selle ebaõiglase surma tõttu on paljudel võimalus saada õigeks. Jeesus ei kaitsnud iseennast. Ta oli valmis minema ristile. Kuid just läbi ristisurma läks Jeesuse tee Jumala ausse. Nii kirjutab ka Paulus roomlastele – kuigi meidki koheldakse kui tapalambaid, siiski saame Jumala väes võidu kõige üle. Meil pole vaja midagi karta – isegi mitte surma – sest Jumala armastusest ei saa meid miski lahutada.
