Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse. Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav. Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi. Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad. Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda.
Heebrea kirja autor on meile andnud usu definitsiooni. Ta kirjutab paljudest näidetest. mida inimesed on teinud, sellepärast et nad on uskunud Jumalasse, keda pole näha. Tõeline usk paneb inimese sellele vastavalt ka tegutsema. Nähes seda, mida inimesed on teinud ja mis on olnud nende tegude tulemused, võime kinnitada: nad on uskunud tõelisse, elavasse Jumalasse. Kui usk ei muuda inimese elu – tema käitumist ja tegusid –, siis polegi see usk tõeline. Sest just teod näitavad usu ehtsust ja et see usk pole üksnes sõnakõlks, vaid et ollakse tõesti usus kindlad ja veendunud. Usuteod tehakse ikka lootuses, et Jumal omalt poolt teeb ka midagi, mis kinnitab usu tõelisust. Noa ehitas kuivale maale laeva – kui uputust poleks tulnud, oleks ta teinud mõttetut tööd ja tema usk oleks olnud tühine. Kuid nii nagu Noa Jumalalt hoiatuse sai, nii ka sündis. Igaüks mõistab, et veeuputust ei saanud Noa kuidagi ise teha, vaid selle taga oli Jumal. Saara ja Aabraham said lapse siis, kui see inimlikult enam kuidagi võimalik ei olnud – sest Jumal on tõesti oma Sõna taga ja teeb selle ka teoks. Usuga me toetume Jumalale, keda me pole näinud. Selle usu tõttu me püüame elada nii, nagu Jumal on öelnud – ka siis, kui see nõuab meilt toetumist lootusele, mis veel pole ilmsiks saanud. Aga see lootus ei jäta meid häbisse, sest Jumal teeb oma sõna teoks.
