Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.” Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada? Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud. Seepärast tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et lonkur ei väänaks jalga, vaid pigem saaks terveks.
Kirjas heebrealastele on üheteistkümnenda peatüki alguses usu definitsioon. Seejärel kirjutab kirja autor palju usukangelastest, kes oma elu jooksul on hooimata raskustest ja kannatusest jäänud usus kindlaks. Kahetestkümnenda peatüki alguses on kirjutatud, et need usukangelastest eelkäijad on nagu suur pilv tunnistajad meie ümber, kes ühtasi on meile ustavuse eeskujuks. Suurim eeskuju, kes kannatas ja ustavaks jäi, on Jeesus Kristus ise. Ja nüüd jätkab kirja autor mõttega, et kõiki neid kannatusi ja võitlusi eluteel tuleb võtta Jumala kasvatamisena. Need ei olegi lihtsalt kogemata meie elus, vaid nende abil tahab Jumal meid tuua enesele lähemale, et saaksime osa Tema pühadusest. Kui põllumees või ajapidaja tahab saaki saada, peab ta nägema vaeva, et sügisel tõepoolest saak kokku panna. Kui taimede eest üldse ei hoolitsetaks, siis midagi ehk saaks, aga ilmselt mitte rikkalikku saaki. Nii on kogu aeg vaja näha vaeva ja pingutada, et sügisel saaki kogudes saaks rõõmustada. Ka see, kui Jumal meid kasvatab, ei pruugi olla meile kerge. Ilmselt on meil kõigil eluteel sündmusi ja aegu, mis on toonud meile kurvastust. Kuid sageli võime tagasi vaadates kinnitada, et just need rasked ajad on teinud meid tugevamaks ja kasvatanud meie usku. Tuletades meelde mineviku raskusi ja Jumala abi, võime olla julged ka praegustes ja tulevastes raskustes.
