Ja ma palvetan, et teie armastus üha enam ja enam kasvaks tunnetuses ja kõiksuguses kogemises olulise kindlaksmääramiseks, et te oleksite puhtad ja laitmatud Kristuse päevani, täidetud õiguse viljaga, mis tuleb Jeesuse Kristuse läbi, Jumala kirkuseks ja kiituseks. Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks, nii et kogu kohtukojale ja kõigile muudele on saanud avalikuks, et ma olen vangis Kristuse pärast. Enamik vendi Issandas on söandanud mu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatumalt rääkima Jumala sõna. Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast, mõned aga ka heast tahtest. Ühed teevad seda armastusest, teades, et ma viibin siin evangeeliumi eest kostmiseks, teised kuulutavad aga Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega, arvates võivat suurendada mu vangipõlve viletsust.
Kui tuletame meelde, mida Paulus tegi enne Kristusega kohtumist, siis loeme Apostlite tegude raamatust nii: Ent Saulus hakkas laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa mehi ja naisi ning andis need vangi. (Ap 8:3). Saulus ei kannatanud teisitimõtlemist ja eriti tahtis ta hävitada juute, kes olid Kristuse järgijaiks saanud. Ei kujuta küll ette, et selline mees oleks olnud täis armastust ja valmis kannatama. Nüüd aga loeme Filipi kirjast, et Paulus on isegi otsekui rõõmus, et ta on vangis. See rõõm ei ole küll vangistuse enda pärast, vaid sellest, et kuna kõik teavad tema vangistuse põhjust, siis see on andnud mitmetele rohkem julgust Kristust kuulutada. Ja isegi asjaolu, et osad kuulutavad Kristust lootuses Pauluse kannatusi suurendada, justkui ei häirigi Paulust. Ta ei soovi sellistele kiusu pärast kuulutajatele midagi halba. Paulus oli täiesti muutunud mees. Vihkamisest ja kättemaksust pole enam Pauluse elus jälgegi, ta on nüüd täis armastust, kannatlikkust ja leebust. Pauluse igatsus on, et filiplasedki saaks üha rohkem täis armastust. Seda vajame meiegi.
