Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on mu teinud vägevaks sellega, et ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind, endist Jumala teotajat ja tagakiusajat ja julmurit. Kuid ta on mu peale halastanud, sest uskmatuses ma tegutsesin arutult. Aga meie Issanda arm on olnud minu vastu üliväga suur koos usu ja armastusega, mis meile on antud Kristuses Jeesuses. Ustav on see sõna ja väärib igati vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina. Kuid minu peale on halastatud seepärast, et Kristus Jeesus saaks osutada kogu oma pikka meelt kõigepealt mind eeskujuks tuues neile, kes edaspidi hakkavad temasse uskuma ja pärivad igavese elu. Aga ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.
Paulus kutsub üles austama Jumalat. Jumal, kes on loonud kogu universumi ja hoiab ning valitseb seda, on kindlasti väärt austust. Kuid Paulus tuletab meelde, et Jumal on ka teda isiklikult armastanud. Armastuse pärast on Jeesus Kristus tulnud, et päästa patuseid. Paulus koges eriliselt Jumala armu ja halastust, kui talle andestati ja anti ülesanne kuulutada Kristust. Kui ta oli saanud Kristuse järgijaks, siis pidas ta ennast varasema elu tõttu kõige suuremaks patuseks – sest ta oli enne pöördumist väga innukalt taga kiusanud Kristuse järgijaid. Paulus oli täiesti veendunud, et kui juba temale halastati, siis kindlasti võib igaüks loota Jumala halastusele ja andestusele. Nii on Jumal väärt austust mitte ainult kui universumi Looja, vaid ka kui armastav Jumal ja meie isiklik Päästja ja Lunastaja.
