Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest, tunnistusena selleks määratud ajal. Selle sõnumi kuulutajaks ja apostliks olen ma pandud - ma räägin tõtt, ma ei valeta -, paganate õpetajaks usus ja tões. Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed ilma viha ja kahtlemiseta.
Vanas Testamendis öeldakse, et päevast päeva kannab meie koormat Jumal, kes on meie pääste. Jeesus kutsub enese juurde tulema kõiki vaevatuid ja koormatuid, sest Tema tahab anda neile hingamise. Jumal tahab inimesi aidata, Ta soovib, et inimesed võiks julgesti ja rahulikult elada. Selline elu saab võimalikuks siis, kui paljud inimesed pöörduvad kogu südamega Jumala poole. Ajaloos on mitmeid näiteid, kuidas terve kogukonna elu täiesti muutus, kui paljud kogukonnast said kristlasteks. Paulus kutsub üles palvetama, et see võiks juhtuda. Oma palvetes Jumala poole väljendame me oma soove ja igatsusi. Kui me kogu südamest igatseme rahulikku elu ja inimeste päästmist, on loomulik, et me selle pärast palvetame. Niisamuti on siis loomulik, et me sellest päästest tunnistame – nagu seda tegi ka Paulus.
