Palveteekonna laul Taavetilt. Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: „Lähme Issanda kotta!” Meie jalad seisid su väravais, Jeruusalemm. Jeruusalemm, kes oled ehitatud nagu hästi kokkuliidetud linn, kuhu läksid üles suguharud, Issanda suguharud tunnistuseks Iisraelile tänama Issanda nime. Sest sinna on seatud aujärjed kohtumõistmiseks, aujärjed Taaveti kojale. Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad! Rahu olgu su müüride vahel, hea käekäik su kuninglikes kodades! Oma vendade ja oma sõprade pärast tahan ma nüüd öelda: Rahu sinule! Issanda, meie Jumala koja pärast tahan ma otsida sulle head.
Taavet rõõmustab, minnes Jeruusalemma templisse. Jeruusalemm on juutidele väga oluline. Seal oli Jumala tempel, kuhu igal aastal kõige tähtsamatel pühadel koguneti. Et Jeruusalemm ja tempel püsiksid, et sinna saaks ikka ja jälle tulla ja olla rõõmus Jumala ees – seda igatses mitte ainult Taavet, vaid kogu iisraeli rahvas. Iga rahvas igatseb, et nad võiks elada rõõmsalt ja julgelt oma kodumaal. Psalm 122 on palveteekonna laul – nii mindi Jeruusalemma poole ja paluti, et Jumal kingiks rahu oma rahvale. Pealinn ja tempel olid selle rahuigatsuse sümboliks. Meiegi igatseme rahu, igatseme elada rõõmsalt ja vabalt Jumalat teenides. Palugem siis samuti, et Jumal hoiaks meie maad, kingiks meile kõike head ja annaks rahu mitte üksnes meie linnadesse ja tänavaile, vaid ka meie südameisse.
