Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad! Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.
Meil on kõnekäänd: „Küsija suu peale ei lööda.” Sellega mõtleme, et kui on midagi vaja, siis tasub vähemalt küsida. Sest kui ei küsi, siis kindlasti ei saa midagi, aga kui küsida, siis on lootust. Alati ei anta päris nii, nagu palutakse. Aga enamasti antakse ikka just seda, mida küsiti. Kui miski on kadunud, siis iseenesest seda tõenäoliselt tagasi ei saa. Ikka tuleb otsida. Võib küll juhtuda, et kadunut otsides leitakse hoopis midagi muud, mida ei osatudki otsida – ja mida võib olla juba kaua taga igatseti. Ning ukse taga koputamine annab ikka lootust, et ehk keegi ka selle ukse avab. Kui uks on kinni ja keegi ei koputa, siis kindlasti seda ust ka ei avata. Kui inimesed paluvad, otsivad või koputavad – siis midagi head nad ka saavad. Kui soovime, et meile head tehtaks, siis tehkem ise head teistele. Jeesus kõneleb palumise, otsimise ja koputamise juures aga sellest, kui palju rohkem tahab Taevane Isa anda head oma lastele, kes Teda paluvad. Kui koputame taevariigi uksele, paludes Jumalat ja otsides Teda – siis Jumal Kristuse läbi ka avab selle ukse. Siis leiame osaduse Temaga ja meile kingitakse suurim rõõm ja rahu, mida inimene võib kogeda.
