Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Issanda nimes. Iisraeli jääk ei tee ülekohut ega räägi valet ja nende suus ei leidu kavalat keelt. Tõesti, nad käivad karjas ja puhkavad ja ükski ei peleta neid. Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar! Issand on võtnud tagasi kohtuotsuse sinu kohta, ta on pööranud ära su vaenlase. Issand, Iisraeli kuningas, on su keskel, enam pole sul vaja näha õnnetust. Sel päeval öeldakse Jeruusalemmale: Ära karda, Siion, ärgu lõtvugu su käed! Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu. Ma võtan sinult ära need, kes on pühade pärast kurvad; teotus on koormaks tema peal. Vaata, sel ajal teen ma lõpu kõigile su rõhujaile. Ma aitan lonkajat ja kogun äraaetu; ma teen nad ülistatuiks ja kuulsaiks kõigis maades, kus nad on pidanud häbenema. Sel ajal toon ma teid, sel ajal kogun ma teid, sest ma teen teid kuulsaiks ja ülistatuiks kõigi maa rahvaste seas, kui ma teie eneste nähes pööran teie saatuse, ütleb Issand.”
Piibel kõneleb ikka sellest, et ainus tõeline abi tuleb Jumalalt. See on ka prohvet Sefanja sõnum – toetuge Jumalale, sest Tema on otsekui kangelane, kes aitab. Kuid sageli rõhutab Piibel sedagi, et igaüks ei saa loota Jumala abile. Sefanja raamatu kolmas peatükk algab häda kuulutamisega Jeruusalemmale, sest selles linnas oli palju valet. Jah, Jumal aitab – kuid neid, kes teevad ülekohut ega loobu sellest, neid tabab häving. Jumala abi saab osaks jäägile, kes on Tema abi otsinud ja kes on ülekohtu tõttu kannatanud. Jumal hoiab oma rahvast – Iisrael, juudi rahvas on püsinud läbi kõikide raskuste kuni tänase päevani. Aga Jumal ka puhastab oma rahvast – need, kes on sõnakuulmatud, kõrvaldatakse. Kui oleme raskustes ja kannatame ülekohtu all, siis võime julgesti panna oma lootuse Jumalale, sest Tema ei unusta vaevatuid ja koormatuid. Tema lõpetab ülekohtu ja tõstab üles need, kes on rõhutud.
