Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist. Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa oled paastumas, siis võia oma pead ja pese oma nägu, et su paastumine ei oleks näha inimestele, vaid su Isale, kes on varjatud, ja sinu Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.
Tänases piiblitekstis loeme Jeesuse soovitusi õigeks paastumiseks. Jeesus rääkis sellest, et õige paastumine ei torka teistele silma, vaid on varjatud. Siin kõneldud paastumine pole lihtsalt toidust loobumine, vaid pigem sügavam Jumala ees olemiseks võetud aeg. Midagi on väga südamel, just sellele on vaja keskenduda ja paast lihtsalt aitab süveneda olulisele. Mäejutluses räägib Jeesus veelgi sellest, et kogu oma käitumises tuleks meil hoiduda demonstratiivsusest: head tehes pole vaja sellest kogu ilmale kuulutada; palvetades pole vaja sellega uhkustada. Kui me midagi teeme kogu südamest Jumala ees ja inimeste heaks, siis ei vaja me seda, et inimesed seda näeks ja meid kiidaks. Jah, isegi jumalakartlikkus võib kujuneda uhkuse asjaks inimeste ees. Jeesus ütles sellise käitumise kohta, et „neil on oma palk käes” – selline „jumalakartlikkus” ei kanna õiget meeleparanduse vilja. Olgu kõik meie teod kantud siirast armastusest Jumala ja inimeste vastu. Kas teised inimesed märkavad meie headust ja vagadust, pole tähtis. Jumal näeb südamesse ja siira südamega ustavaile sulastele annab Tema igavese tasu omal ajal.
