Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Taaveti laul. Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste. Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu. Kaua te kipute ühe mehe kallale ja lõhute kõik teda, nagu oleks ta väljavajunud sein või mahavarisenud müür? Nemad vaid peavad nõu, kuidas teda maha paisata tema kõrgusest; valest on neil hea meel. Oma suuga nad õnnistavad, aga oma südames nad neavad. Sela. Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan! Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu. Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas. Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks! Sela.
Taavetil oli palju võitlusi. Ta pidi võitlema oma elu eest, sest Saul püüdis teda tappa. Mitmel korral kujunesid olukorrad selliseks, et Taavetil oleks olnud lihtne Saul surmata. Ometi ei teinud ta seda, sest ta ootas, kuni Jumal ise Saulile ülekohtu eest tasub. Taavet oli kuningas, kelle valitsuse ajal saavutati palju võite Iisraeli vaenlaste üle. Minnes vaenlaste vastu sõdima, küsis Taavet ikka nõu Jumalalt, mil viisil võit saavutada. Jah, kõigis olukordades otsis Taavet abi Jumalalt. Ta oli kindel, et Jumal annab talle võidu nende üle, kes tema õnnetust soovivad. Muidugi olid Taavetil ka vaprad sõjamehed, kes olid valmis oma elu kuninga eest kaalule panema. Kuid ta teadis, et paljud asjad ei ole inimeste endi käes, ka vapraimad mehed ei pruugi saavutada võitu, kui Jumal ei aita. Lõpuks on vaid Jumal see, kelle käes on kõik olukorrad ja kes suudab kanda kõigest läbi. Seepärast tulebki otsida abi Jumala juurest ja loota Temale.
