Kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale. Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma. Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab. Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama. Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.
Jumal juhib meid teel, mis viib igavesse ellu. Selle teekonna siht on taevas Jumala juures, kus kõik raskused on möödas. Seal on täiuslik rõõm ja rahu, ei ole enam midagi halba. Selle taevase olukorra kohta on meil isegi eraldi sõna: õndsus. Kui Jeesus alustab Mäejutlust, siis sissejuhatuses on mitmed laused, kus Jeesus ütleb, kes on õndsad. Õndsad on need, kellel maises elus on pigem raske. Jumala Vaim juhib meid küll rõõmu ja rahuga täidetud ellu, kuid ometi on see teekond täis raskusi. Täna, palmipuude pühal, tuletame meelde rõõmsat päeva, mil Jeesus Jumala Vaimust juhituna läks eesli seljas Jeruusalemma. Paljud rõõmustasid Tema üle ja tervitasid Jeesust rõõmsalt kui kuningat. Kuid ka sellel päeval Jeesus teadis, et enne tõelisele taevasele kuningatroonile astumist on ees kõige raskemad päevad. See teekond oli Jeesuselegi raske, kui Ta palvetas, et kui võimalik, siis Isa säästaks Teda sellest. Siiski ei teinud Jeesus oma tahtmist, vaid Isa tahtmist. Laseme siis meiegi Jumala Vaimul end juhtida ka siis, kui teekond meie inimlikule loomusele ei ole kerge. Selle teekonna lõpp on Jumala riigi täiuslikus rõõmus ja rahus.
